“Tänavu riikliku spordi elutööpreemia saanud Mart Siliksaare kohta võib öelda, et mees nagu orkester. 72-aastane tartlane on üles ehitanud Eesti edukaima sulgpalliklubi, tõusutee alguses tegutses ta aga hoopis jalgpalli- ja hokitreenerina ning vutikohtunikuna. Samas on Mart tõhusalt äri ajanud, kasvatanud koos abikaasaga üles kaks tütart, lugenud läbi mitu tuhat raamatut ja külastanud ligikaudu 140 riiki.” Nii juhatab oma loo Õhtulehes sisse ajakirjanik Deivil Tserp.
Riiklik tunnustus oli justkui vihje, et nüüd on aeg loorberitele puhkama jääda. „Mul on suured plaanid, elutöö on veel tegemata,“ räägib loo peategelane.
Karm elu karastas
Intervjuule jääb Mart kümmekond minutit hiljaks. Ta palub vabandust ja ütleb, et just kõnealuse eesmärgi elluviimise huvides tuli kibekiirelt väikseid probleeme lahendada.
„Tahame Tartusse ehitada uhke spordihoone. Kui soovid edukalt sporti teha ja klubi arendada, siis peab sul olema ka kodu, kus saad asju oma käe järgi sättida. Saime oksjonil kätte maatüki, mis asub A. Le Coqi spordihoone kõrval. See on ideaalne koht, sest Annelinnas elab palju inimesi ja neil on hea lihtne seal sportimas käia,“ jutustab Mart 12 väljakuga sulgpallihallist.
Praeguse plaani järgi lüüakse kopp maasse sügisel. „Investor ütles, et aastaga teeme valmis. See oleks kõige vägevam spordihoone Tartus üldse. Olen hommikust õhtuni rakkes – mu elu on huvitav,“ rõhutab Mart, kelle tohutu tegutsemislusti mõistmiseks tuleb põigata tema lapsepõlve.
1949. aasta 15. novembril sündinud poissi karastas karm elu. „Pärast sõda oli söögiga probleeme. Vanaema käis hommikuti turul subprodukte ostmas. Sõime tihti toitu, mis oli valmistatud neerudest, südamest, kopsudest, lehma sabast, hane- või kanapugudest,“ läheb Mart ajas peaaegu seitse kümnendit tagasi.
Spordipisiku sai ta kaasa geenidega. „Minu vanemad tegelesid kõige tõsisemalt tennisega. 1940. aastatel oli mu ema Tartus teine reket. Kirurgina töötanud isa rajas Maarjamõisa haigla taha tenniseväljaku ja käis seal kolleegidega mängimas. Nii kaua mängisid, kui õed kutsusid jälle operatsioonile.“
Mardi onu oli aga Pärnu Tervise jalgpallimeeskonna väravavaht. „Onu tuli Eesti meistriks ja mängis Eesti B-koondises Läti vastu,“ jutustab ta 1944. aastal Rootsi põgenenud sugulasest.
Paps võttis poja tihti võistlustele kaasa. „Isa vaatas palju jalgpalli ja hokit. Käisime iga aasta Pirita ringrajal võidusõitjatele kaasa elamas. See oli eriline sündmus – nagu rahvuslik laulupidu. Võistluskavades olid tabelid ja ma sain igal ringil paremusjärjestuse kirja panna,“ meenutab Mart vahvaid kokkupuuteid lemmikvaldkonnaga.
Särtsakat poissi tõmbas võistlustele justkui magnetiga. Tema sõnul jälgis Tartus rahvusvahelisi ratsaspordiüritusi koguni 5000 pealtvaatajat. „Käisin isaga ka lauatennist vaatamas. Ta ise mängis hästi. Mu vanemad olid väga sportlikud ja suunasid mindki spordirajale.“
Harrastas hoovisporti
Tähtvere pargist kiviviske kaugusel elanud Mart harrastas juba maast madalast usinalt hoovisporti. „Ehitasime praeguse lauluväljaku juurde hüppemäed ja suusatasime, suvel käisime jões ujumas.“
Lapsed kasutasid Tähtvere parki staadionina. „Puud olid väravapostid. Tagusime iga päev vutti, pärast tegime võrkpalliplatsi ja hiljem rajasin sinna välisulgpalliväljaku.“
Tartu 2. keskkoolis ehk praeguses Miina Härma gümnaasiumis keskhariduse omandanud Mart tormas igal võimalusel õue. „Ausalt öeldes koolis käimine mulle eriti ei meeldinud. Pärast tunde tulin koju, viskasin koti nurka ning tegelesin spordi ja muude huvialadega.“
Tähtveres tekkis mõnus noortepunt. „Selles oli 20–30 minuvanust kutti ja tüdrukut. Korraldasime kõikvõimalikke võistlusi. Kuna kõrval asus ratsaspordiväljak, siis tegime endale hernekeppidest tõkked ja hüppasime nendest üle,“ tõdeb Mart muheldes.
Nutikad noorukid leidsid rakenduse isegi vanadele autorehvidele. „Veeretasime neid ümber maja, aga oli ka teisi distantse. Ehitasime tõukerattaid: panime kuullaagrid alla, vineeritüki peale, seadsime juhtraua paika ja kihutasime ringi. Nuputasime ka auhindu. Meil olid oma diplomid. See oli väga põnev elu,“ pajatab Mart.
Ühtlasi meenutab ta tänulikult vastasmajas elanud legendaarset pedagoogi Aleksander Kalameest, kes innustas tõsisemalt spordiga tegelema. „Olen korvpalli- ja tennisetrennis käinud. Mul on kolm ja pool aastat noorem õde Mariann, kes tuli nii võrk- kui ka sulgpallis Eesti täiskasvanute meistriks.“
Energiast pulbitsenud noormehe spordiarmastus üha süvenes. 1960. aastate esimeses pooles kogus tänu Ants Antsoni kordaminekutele populaarsust kiiruisutamine. Tartu koolipoisid hoidsid end sellegi alaga kursis.
Mart ja tema klassivend Toivo Jürimäe, kellest kujunes lugupeetud spordipedagoog, koostasid kaustikutesse kiiruisutamise ja kergejõustiku edetabeleid. „Otsisime tulemusi Spordilehest, mul käis ka Saksa ajakiri Leichtathletik, kust me samuti tulemusi välja kirjutasime. Olime nii suured spordifännid.“
Jooksis sarved maha
Lemmikalaga tutvus Mart 1960. aastate alguses, kui isa tõi koju sulgpallireketid. 1967 hakkas ta treenima Helmut Valgmaa juhendamisel ja tõusis Eesti paremikku.
Tulevikulootus harjutas järjekindlalt. Mõnikord mängis ta toas õega ja juhtus sedagi, et pühapäeval, kui spordisaali uks oli lukus, tuli sinna akna kaudu sisse ronida.
Eesti meistrivõistlustel võitis Mart aastatel 1976–1978 segapaarismängus kolm kulda ning 1976 ja 1979 üksikmängus hõbeda. Kokku on ta eestikatelt noppinud kümme medalit.
Mardi tööraamatusse tehti esimene sissekanne juba sügisel 1968, kui tollal veel 18aastane noormees asus majavalituses ametisse spordimetoodikuna. Ta rügas noorte hoki- ja jalgpallitreenerina ning saavutas edu nii Eestis kui ka üleliidulisel areenil.
Ent ometi oli sulgpall Mardile kogu aeg kõige hingelähedasem. „Läksin Tamme kooli kehalise kasvatuse õpetajaks, aga seal oli väike saal, kuhu sai ainult poolteist väljakut maha joonistada. Sulgpallitrenni oli võimalik teha vaid nädalavahetusel, ülejäänud päevadel hõivasid saali teised alad.“
Hoolealuste harjutamistingimuste parandamise huvides jätkas Mart tööd Tartu 3. keskkoolis ehk praeguses Raatuse koolis, kus oli täismõõtmetega spordisaal. „Seal tutvusin ka oma tulevase naisega.“
Abieluranda sõudis multitalent alles 33aastaselt. „Ma olin kaval, jooksin kõigepealt sarved maha,“ avaldab ta. „Otsustasin, et abiellun ainult ühe korra. Selleks tuli leida naine, kellega sobin.“
Mardi abikaasa teenis igapäevast leiba algklasside õpetajana. Loomulikult polnud neil töö ja pereelu ühendamine lihtne, kuid karilesõitu ja suuri pingeid suudeti siiski vältida.
„Mina tegutsesin treenerina ja meil sirgusid kaks tütart. Naine pidi juba 7.15 koolis olema. Ta ärkas kell kuus, päeval jõudis koju kahe-kolme paiku. Mina saabusin õhtul üheksa ja vaatasin, et ta ikka töötab, parandab vihikuid. Pedagoogiamet on kurnav, kui tahad seda hoolikalt teha.“
Praegu purunevad pered tihti. Kuidas kriise vältida? „Esiteks on vaja olla positiivne,“ kõlab Mardi vastus. „Kui suudad naise kolm korda päevas naerma panna, siis on kõik korras. Huumor päästab alati. Peab tähelepanelik olema – kui naine teeb midagi head, tuleb teda kiita.“
Tegutses ka ärimehena
Samas oli Mart rohkem kui kümme aastat ärimees. „Bisnisega panin perele majanduslikult põhja alla. Meil oli poekett. Tõime alates 1990. aastast Eestisse kaupu, mida siin polnud: tava- ja vabaajariided ning muudki. Iga aasta oli vaja neli korda Hiina vabrikutesse minna, kokku olen seal käinud üle 50 korra. Kui Eesti võeti Euroopa Liitu, lõpetasime äri ära.“
Tõelist naudingut on aga Mardile pakkunud põhitöö. „Treenerina näen oma töö vilju iga päev,“ arutleb ta. „Igaühele see amet muidugi ei sobi – treeneriks peab sündima. Kui suudad sportlast arendada ja see pakub talle rõõmu, siis on kõik korras.“
Mardi parimad õpilased on Raul Must, Kristin Kuuba, Kati Tolmoff, Heiki Sorge, Ain Matvere, Andres Ojamaa, Terje Lall ja Anneli Lambing.
„Paljud mu kasvandikud on materiaalselt hästi kindlustatud,“ vaatab juhendaja laia pilti. „Elu hammasrataste vahele pole keegi jäänud. Räägin noortele ametivendadele ja -õdedele, et magusaid vilju ja edukaid hetki ei ole võimalik raha eest osta. Neid koged ainult sel juhul, kui teed iga päev korralikult tööd.“
Olümpiaõhkkonda on Mart nuusutanud kolm korda: 2012 Londonis ja 2016 Rio de Janeiros Raul Musta ning 2021 Tokyos Kristin Kuuba treenerina. Mõlema edu taga on ränkrasked treeningud.
„Sulgpall on hull ala, mängija peab õigeid otsuseid ülikiiresti vastu võtma. Maailma parimad panevad pallile kiiruseks kuni 500 kilomeetrit tunnis. Olümpiaaladel liigub ainult üks vahend kiiremini kui sulgpall – püssikuul,“ lausub Mart.
Sulgpallur peab ka võhma arendama. „Meie alal võidab alati see, kes jaksab rohkem. Kui ära väsid, hakkad tahtmatult vigu tegema. Sul peab olema kiskjainstinkt, et lähed lõpuni välja. Eks Raul jäi võib-olla natuke pehmeks.“
Mardi jutus tekib väike paus. „Loodus polnud talle väga palju andnud, kuid ta oli kõva töömees,“ jätkab treener. „Ta jooksis kaks või kolm korda nädalas kümme korda 400 meetrit. Puhkepaus oli kolm minutit. Ta jooksis ka Toomeorus mäest üles ja alla. Jummel, mida kõike ta tegi!“
Triitoni süsteem toimib
Uute talentide ja töörügajate leidmine muutub iga aastaga aina keerulisemaks, sest noored pikutavad meelsamini mugavustsoonis. Mart on 1999. aastal loodud sulgpalliklubis Triiton käivitanud süsteemi, mis toob tulevikulootused esile.
„Kõige rohkem areneb sportlane suvel. Laste närvisüsteem puhkab, vanemad ei küsi, kas sul on õpitud ja kas said märkuse. Sellist olukorda tuleb ära kasutada. Sel ajal saad oma rühma väga rahuliku inimese,“ arutleb Mart.
Ta lisab: „Kooli õppekava on tihe, iga õpetaja väärtustab oma ainet. Õpilaste vastuvõtlikkus on aga erinev, mõnikord kurnab suur koormus lapse ära. Ja kui ta jõuab kell neli või viis trenni, on ta läbi väntsutatud. Vahel tuleb mõni koju puhkama saata. Suvel seda probleemi pole. Kolme kuuga teeme ära samasuguse töö nagu ülejäänud üheksa kuuga.“
Sestap on Triitonil kava täpselt paika pandud. „Me ei lase ühtegi suve raisku,“ rõhutab Mart. „Koolivaheaeg vältab kümme nädalat ja meil on iga nädal kümme trenni. Üks on kehaliste võimete arendamiseks ja teine erialane. Laupäev ja pühapäev on puhkepäev. Kes selle kadalipu läbi teevad, need on juba sportlased.“
Mart nimetab ideaalseks laagripaigaks Kilingi-Nõmmet. „Elame õpilaskodus, kus on 60–70 kohta ja kahesed-kolmesed toad pesemisvõimalusega. Söökla asub saja meetri kaugusel ja samas on ka spordisaal, kus on kuus sulgpalliväljakut. Staadionil on suurepärane muruväljak ja jooksurada. Ujumiskoht on ligidal.“
Kogenud treener kiidab kolleege. „Üksi head klubi ei tee. Sa pead looma kollektiivi. Triitonis töötab kümme treenerit. Need on kõik noored inimesed. Mul ei sobigi enam väikeste lastega trenni teha – nii palju peab enesekriitikat olema. Tähtis on leida mõttekaaslased.“
Kõrvaltvaatajal süveneb ekslik mulje, et kosumisvõimalust Mardil polegi. „Puhkama lähen siis, kui on kõige magedam aeg. Kui ametis on kümme treenerit, leiad alati endale asendaja. Pärast korralikku puhkust tuled tagasi suurema töövõimega.“
Reisi- ja raamatuhuviline
Vabal ajal läheb Mart meeleldi reisima. „See on üks suur hobi, mis jääb kuni surmani,“ tõdeb mees, kelle jalg on astunud ligikaudu 140 riigi territooriumile. „Olen välismaal käinud üksi, grupiga ja abikaasaga. Üksi reisil olles tekib vabaduse tunne: ärkad, sööd, tegutsed ja lähed magama siis, kui ise tahad.“
Põnevatel reisidel on ta sattunud äärmuslikesse olukordadessegi. „Olen elus vähemalt 15 korda surmasuus olnud,“ kinnitab Mart ja toob ka näite. „Olin ühe seltskonnaga USAs ja otsustasime New Yorkis kõrgeima hoone vaateplatvormile minna. See asus meie hotellist mõnesaja meetri kaugusel. Vaatasime, et politseimasinad kihutavad sireenide vilkudes. Kujutad ette, umbes kolm minutit enne meie sinna jõudmist oli üks Pakistani vend võtnud vaateplatvormil automaadi ja tulistanud 16 inimest surnuks. Neist 15 olid Euroopast. Jumal on mind kõvasti hoidnud.“
Mardi teine hobi on lugemine. „Mul on kodus üle 5000 raamatu. Loen reisidel. Kasutan iga vaba hetke: lennujaamas, lennukis, rannas, enne magama heitmist. Kui lähen kümneks päevaks välismaale, siis võtan kaasa kümme raamatut.“
Kõige rohkem meeldivad Mardile ajaloolised teosed. Mõistagi on tal riiulil kahel viimasel kümnendil Eestis ilmunud spordiraamatud. „Elulood on väga huvitavad. Meil on suurepäraseid biograafiaid. Soovitan noortel lugeda, sest see arendab.“
Lõpuks jõuame ringiga jälle sulgpalli juurde. Hiljuti triumfeeris Triiton Eesti noorte võistkondlikel meistrivõistlustel neljas vanuseklassis, alla 15- ja 19-aastaste hulgas tuli nende teine võistkond teiseks. Tänavustel juunioride meistrivõistlustel võitis klubi kõikides mänguliikides kulla.
„Ma ei ole selle üle õnnelik,“ lausub Mart. „Vastupidi, olen kurb, sest konkurents puudub. Konkurents on aga edasiviiv jõud. Raul Must hakkab augustis uues Jüri sulgpallihallis tööle. Usun, et sealt tuleb tugevaid vastaseid.“
Lõviosa elutööpreemiaks saadud 64 000 eurost investeerib Mart noortesporti. „Võitleme naispaariga Pariisi olümpiakoha pärast,“ kiikab ta tulevikku. „Tauri Kilk on juunioride maailma edetabelis kolmandal kohal. Ta on väga andekas. Võimed on head ja tal on võimalus olla edukam kui Raul Must, aga Rauli saavutusteni jõudmine nõuab suurt tööd.“