Mart Siliksaar: treener peab lapsi austama

Tartu Postimees avaldas reedel, 4. märtsil oma rubriigis Reedene rõõm ajakirjanik Henn Uuetoa usutluse spordi elutööpreemia laureaadid Mart Siliksaarega.

Mart Siliksaar elutööpreemia tunnistusega. Foto: Margus Ansu / Tartu Postimees

Spordi elutööpreemia pälvis tänavu üle 54 aasta treeneriametit pidanud ning pea 23 aasta eest Eesti suurima sulgpalliklubi Triiton rajanud Mart Siliksaar (72). Aastate jooksul on ta treeninud palju lapsi, viinud parimad sulgpallurid olümpiale ning viimasel ajal on ta olnud pigem klubijuhi rollis. Elutööks ta seda kõike veel aga ei nimeta. See «projekt» seisab veel ees.

Juba lapsena oli sport teil igapäevane hobi. Mis teid spordis on paelunud?

Esimene asi on see, et olen terve elu Tähtvere pargi kõrval elanud, park oli meile väga hea staadion. Siin ümber elas väga palju lapsi ja meil oli oma 40-pealine kamp, kellega seal mängisime. Juba see asukoht on selline, et umbes kuueaastaselt alates oli vabal ajal sport põhiline tegevus. Peamine pisik tuli muidugi perekonnast: ema ja isa olid spordifännid, ema oli peale sõda mitmeid aastaid Tartus teine-kolmas number tennises.

Kuidas sulgpalli juurde jõudsite?

See oli 1965. aastal, kui isa tõi sulgpallireketid koju ning hakkasime teiste lastega proovima. Tegime Tähtvere parki isegi väljaku ning tagusime seal hommikust õhtuni. See oli hasart, sain pisiku külge ja tekkis treeningurühm, kellega õhtutundidel tõsisemalt treenisime. Esimesed Eesti meistrivõistlused toimusid 1965, ise osalesin esimest korda 1972. aastal.

Ehk vaid mõni aasta pärast alustamist.

Eks füüsis oli siis juba hea ja lapsena sai palju ette tehtud. Mulle meeldivadki sportmängud ja sulgpall klappis mu iseloomuga.

Millal te treeneriks hakkasite?

Tamme linnaosa majavalitsuse juht oli mu naaber ning tema nägi, et olen selline paras organisaator ja mässaja. Ta kutsus mind sinna laste spordimetoodikuna tööle, see oli mu esimene töökoht 1968. aastal. Iga majavalitsuse juures pidi käima laste sporditöö. Riiklikult oli ette nähtud, et kaks protsenti eelarvest peab minema sellesse ja lapsed ei pidanud muretsema raha ega varustuse pärast.

Nüüd on see pea vastupidi.

Täpselt vastupidi. Toona kõik, kes olid vähekegi spordilembesed, puutusid mingil moel selle süsteemiga kokku. Möllasin seal mitu aastat ja saavutusvajadus oli nii suur, et viisin kõik tiimid Tartu paremikku, käisime vabariiklikel võistlustel nii jäähoki kui jalgpalliga.

Kuidas sellest kõigest sulgpallitreeneri töö välja kujunes?

Ühel päeval viskas jalgpalli halb organiseeritus üle, sest tähtsad võistlused toimusid kevadel, suvel midagi ei tehtud ja sügisel müttasime jälle poris. Jalgpallipoliitika oli ka hästi venemeelne ja Tallinna-keskne ning meie poisid koondisse ei mahtunud, kuigi mängisime võrdset mängu.

Seda saavutusvajadust ma sealt lõpuks ei leidnudki ning võtsin 1979. aastal oma parimad kutid ja panin nad kõik sulgpalli mängima. Algus oli tohutult raske, sulgpall polnud olümpiaala ja toetusi ei antud. Läksin spetsiaalselt Tamme kooli kehalise kasvatuse õpetajaks, et nädalavahetustel sulgpalli mängida saaksime. Sealt edasi läksin õpetajaks 3. keskkooli (nüüd Raatuse kool – toim), kuhu sai juba neli sulgpalliväljakut maha joonida. Aastatega väljakuid lisandus ja lõpuks sain päris korralikud ajad treenimiseks.

On öeldud, et oskate lapsi õpetada. Mis teeb treenerist hea treeneri?

Hea treener peab igal juhul lapsi austama, muidu ei saa tööd teha. Pead nägema, et neil on sära silmis.

Kui ei ole, tuleb see trenn katki jätta ja vahelduseks midagi muud teha. Tööd tuleb osata nii organiseerida, et kui sügisel tuleb trenni 20 last, siis kevadel võiks neist enamik alles olla. See näitab, et treener on suutnud lastele spordiindu anda ja neid motiveerida.​

Kuidas seda teha?

Mul polnud kunagi kahte ühesugust trenni, tegin igasuguseid vigureid. Väga oluline on, et tegeled iga lapsega individuaalselt ja leiad iga trenni jooksul kas või ühe minuti iga lapse jaoks. Lähed ja ütled, et selle ja sellega on hästi, aga näed, mõningad tehnilised oskused vajavad veel lihvimist. Laps peab tunnetama, et treeneril on huvi tema vastu.

Kuidas nendest tegemistest lõpuks Triiton tekkis?

Süsteem läks spordikoolide pealt klubiliseks. See üleminek käis üpris automaatselt ja tuligi Triitoni klubi.

Kust nimi Triiton pärineb?

See on minu väljamõeldis, aga mõte pärineb kahest asjast. Üks on see, et triiton on aatomi osake, mis liigub väga kiiresti. Põhiline on aga sellenimeline vee-elukas, kes on samuti väga kiire ja käega teda kinni püüda on üsna võimatu. Et sulgpall on ka kiirete ja aktiivsete inimeste mäng, siis võtsingi vesiliku vapiloomaks.

Miks Triiton Eestis nii tugev on?

Me proovime teha samu asju, mida teevad maailma parimad. Kristin Kuuba ja teised mängijad käivad ka Taanis selle mõttega, et toovad sealt värskeid ideid. Samuti pakume igal suvel sada trenni, siis lastel pole kooli.

Tänapäeval on koolis väga suur pinge ja suvel saavad lapsed keskendunumalt trenni teha. Mina enam lastega ei tegele, vanus on ka juba selline, aga olen valmis iga kell abistama.

Millega te klubis praegu tegelete?

Ega elutööpreemia pane jalgu seinale viskama, aga see näitab, et sulgpalli on riigi tasemel märgatud. Minu elutöö on aga panna Annelinnas A. Le Coqist Ihaste poole jääv uus spordihoone tööle. Vedas, et oli nii tugev investor, kes ei löönud oksjonil kartma ja sai õiguse selleks maa rentida.

Plaani järgi peaks seal järgmise aasta augustis valmima spordihoone. Pool sellest läheb liivaväljakute alla: liivavõrkpall, jalgpall ja tennis ning lisaks tuleb saal 12 sulgpalliväljaku ja kahe padeliväljakuga, mida Tartus praegu pole. Kui see hoone valmib ja suudan 12 sulgpalliväljakut mängijatega täita, siis saan öelda, et elutöö on tehtud.

Mis teid peale spordi veel paelub?

Juba oma kolmkümmend aastat ma reisin, võtan näiteks kümneks päevaks aja maha ja lähen soojale maale, kus veedan aktiivse puhkuse: ujun, käin jõusaalis ja mängin tennist. See on see, mis hoiab nooremana ja annab energiat. Ütlen oma klubi treeneritele ka, et võtke aeg maha.

Olen veel selline kirglik lugeja, et võtan reisile kümneid raamatuid kaasa. Reisil on väga hea lugeda: lennukit oodates, lennukis, rannas päikese all.

Täna on reede. Mis on teie reedene rõõm?

Reedene rõõm tähendab minu jaoks enamasti V Spa külastust. Teen seal tund aega trenni, siis käin saunad läbi ja ujun. Vot see taastab nädala energia ja meele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga