Tartu Postimehes ilmus 22. detsembril spordireporter Lenel Karu sulest artikkel Eesti naiste esireketist Kristin Kuubast. Erinevate fotodega illustreeritud artiklit saab lugeda SIIT.
Järgnevalt avaldame artikli tekstiversiooni
Lõppeva aasta viimasel kuul võtab Tartu Postimehe spordikülg kord nädalas fookusse tänavuse spordiaasta valud, rõõmud ja õppetunnid. Rubriigi kolmandas loos vaatab aastale tagasi Eesti naiste sulgpalli esireket ning tugev Tokyo suveolümpiamängude kandidaat tartlanna Kristin Kuuba. Ta asub olümpiamängude kvalifikatsioonitabelis 29. kohal, olümpiale pääseb 38 naist.
Kellelegi pole uudis, et 2020 oli teistmoodi aasta. Kristin Kuuba oli jaanuaris veendunud, et kindlustab oma esimese olümpiapileti ning reisib võistluste tõttu maailmas rohkem kui kunagi varem.
Rohkem võite kui kaotusi
Ootustest ei saanud aga reaalsus. Kristin Kuuba pidi karjääri jooksul esimest korda kaheks kuuks sulgpalliväljakult eemale jääma. «Sõitsin sõbranna garaažis spinningurattal, treenisin sangpommiga vastupidavust või tagusin kodus reketiga palli vastu seina,» muigas Kuuba.
Aasta kokkuvõttes tuli ta keerulistest oludest välja võitjana. «Mul oli palju rohkem aega trenni teha ning see tasus end ära. Pääsesin tippvõistlusel Denmark Open teise ringi,» meenutas Kuuba oma uhkeimat tulemust. Ta mängis teises ringis aasta parima mängu Saksamaa esireketi Yvonne Li vastu, kes hiljem poolfinaalis kaotas olümpiavõitjale Carolina Marinile.
Tõsi, konkurents rahvusvahelistel võistlustel oli tänavu koroonaviiruse tõttu väiksem. «Ma arvan, et päris võrdeks ei saa seda aastat eelnevatega võrreldes pidada. Samas olid kõigil võrdselt keerulised tingimused ning ühesugused võimalused,» nentis Kuuba.
Kuigi spordimaailmas valitseva segaduse tõttu keesid tippsportlastel emotsioonid tihi üle, püüdis Kuuba kõige kõrval rahulikuks jääda. Ta lähtus põhimõttest, mida on õpetanud talle tema treener Mart Siliksaar: pole mõtet keskenduda nendele asjadele, mida ise mõjutada ei saa. «Otsisin asjades helgemat poolt ja ma ei tunne tagantjärele, et 2020 oleks olnud mulle väga raske aasta. Pigem teistsugune, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes,» ütles Kuuba.
Treener Mart Siliksaar kinnitas, et sulgpallurid ei kohtunud väljakul, aga tegid trenni igal pool, kus võimalik. «Me läksime asjadega edasi, kohanesime vastavalt koroonale. Kord kohtusime staadionil, siis liivarannas või lauluväljakul,» meenutas ta.
Kodus on hea olla
Üks toredam asi tänavu oli Kuubale perega veedetud aeg. Tavaliselt on ta pidevalt lennus. «Veetsin oma lähedastega koos rohkem aega kui viimase viie aasta jooksul,» selgitas ta. Üle pika aja tuli Itaaliast Eestisse ka tema vend ning kevadel polnud laua tagant keegi pereliikmetest puudu. «Märtsis veetsime esimesed kaks nädalat koos maakodus ning nautisime iga hetke,» ütles Kuuba.
Tema peres on sporti alati kõrgelt hinnatud ning karjääri nimel kodust eemal olemist lähedased mõistavad. «Minu jaoks on oluline, et ma ei pea muretsema, mis toimub väljakust kaugemal, elu on stabiilne ning lähedastel kõik hästi. Nii on mul lihtsam ka oma unistuste poole pürgida,» rääkis Kuuba. «Ega ma sporti lõpmatuseni ei tee ning siis saan ka rohkem igapäevaseid asju nautida. Praegu tuleb paratamatult ohverdusi tuua,» lisas ta.
Väärtuslikumaks muutusid möödunud 12 kuuga ka kõik võistlused. «Kui oled sellega harjunud, ei mõtlegi, kui palju see tegelikult meeldib. Iga võistlus oli tänavu kulla hinnaga,» nentis Kuuba. Talle annavad võistlused motivatsiooni, sest mängida saab endast parematega. Aasta kõige huvitavam matš oli ühtaegu ka kõige valusam. «Denmark Openi turniiril juhtisin duellis Yvonne Li vastu vahepeal seitsme punktiga. Tundus, et kõik kaardid olid minu käes, aga sulgpall on ettearvamatu,» rääkis ta.
Kuidas Eesti esireket kaotustega toime tuleb? Õige vastus pole salvrätt ega poksikott. Halva tulemuse korral on vaja pigem aega, et kõike seedida, ning Kuubal on selleks puhuks kolm inimest, kellega nõu pidada. Need on treener Mart Siliksaar, elukaaslane Martin Thomson ning endine naispaarismängu partner Helina Rüütel. «Martin ei ole sulgpallur, aga ta on mu suurim fänn ja teab statistikat mõnikord isegi paremini kui mina. Mart ja Helina tunnevad seda mängu täielikult,» selgitas Kuuba.
Mart Siliksaar nõustus, et jälgib Kuuba ja kõigi teiste õpilaste mänge nii kodus kui ka võõrsil olles. Tal on treenerina sadu põhimõtteid, millest enim sai tänavu õpilaste juhendamisel kasutust «võit või õppetund». Siliksaar nimetab kaotust õppetunniks. «Sportlane treenib, et võita, aga see alati ei õnnestu. Seejärel tuleb tuua inimene kahe jalaga maa peale tagasi, et mänguisu säiliks,» kirjeldas ta. Õige analüüsi korral on võimalik vead järgmisel korral võiduks vormistada. Eile võttis ta Kuubaga koos luubi alla Denmark Openil peetud olulise matši, et sellest vajalikud järeldused teha.
Vajalikud õppetunnid
2020. aasta on olnud edukas ka teistel Emajõelinna sulgpalluritel, ligi nädal tagasi võitis tartlastest koosnev Eesti sulgpallikoondis EM-il ajaloos esimest korda Rootsit ning jäi alagrupis teiseks. «Me ei jäänud sel aastal koroonast tekitatud segaduse ajal lihtsalt käed rüpes istuma, värisema või kehvi tingimusi kiruma,» lausus Siliksaar. Lõppevast aastast võtab ta kaasa õppetunni, et igas raskes olukorras on võimalik lahendus leida.
Kristin Kuuba on teinud aastast kaks tähelepanekut. «Esiteks, me ei tea kunagi sada protsenti, mis juhtub. Neli aastat pingutamist olümpia jaoks, mida ei tulnud, sundis mind asju ümber mõtestama,» nentis ta. Teiseks õppetunniks nimetas ta positiivsuse säilitamise. «Peab hoidma vaimu värske ka siis, kui võistlusi pole,» lisas ta. Nii paneb ta reketid kotti, Tokyo olümpiarõngad silme ees.
***
«Kristiniga püsime uuel aastal olümpiamängude rajal. Harjutame nii palju, kui seadused lubavad. 2021 tulevad ka Euroopa ja maailmameistrivõistlused, kuhu on võimalus pääseda teistelgi Tartumaa mängijatel. Tänavu tõid nad koju palju häid saavutusi ja medaleid. Pommuudis oli juuniorite koondise EM-ilt toodud pronksmedal, kus edestati nii Saksamaa, Hollandi kui ka mõne teise väga tugeva sulgpalliriigi võistkondi. Ja nüüd detsembris toodi Euroopast võit Rootsi üle ainult tartlastest koosneva koondisega.
Oleme sõiduvees, aga et kõik juhtuda saaks, peab esmalt koroona ära lõppema, võistluskalender lahti minema ning sportlased hakkama punkte koguma. Oleme leidnud Tartus sulgpalluritega õige suuna ning harjutame mitu korda päevas, isegi pühade ajal. Kui konkurendid harjutavad seitse tundi päevas, ei piisa ju ülepäeviti tund aega mängimisest.»
Mart Siliksaar, sulgpalliklubi Triiton juht